Tänavusuvises augustikuu artiklis kirjutas Postimehe ajakirjanik Raimu Hanson liivi keele ja kultuuri erilisest õitsengust (vt Tartu Postimees 05.08.2013), pidades silmas ühe erakordse luuleraamatu ilmumist. Tegemist oli Liivi Sõprade Seltsi poolt välja antud kolmkeelse raamatuga „Salats joug kolm aģa. Salatsi jõe kolm kallast. Salacas upes trīs krasti“. Selle luulekogu näol on tegemist läbi aegade esimese raamatuga Salatsi liivi keeles, mille autor Karl Pajusalu on peitunud pseudonüümi Ķempi Kārl taha. Salatsi liivi keeles loodud luuletused on varustatud eesti- ja lätikeelsete tõlgetega ja fotodega.
Tundub aga, et Ķempi Kārlil on meile veel paljugi öelda. Või hoopis salapärasele Renatele (Renātel), kellele on pühendatud värskelt trükivalgust näinud õrn pehmeköiteline luulekogu „Toini sina“. Varasemale luulekogule on lisandunud veel 60 Salatsi liivi keeles kirjutatud luuletust koos eestikeelsete tõlgetega. Autor ütleb, et nagu esimeses trükis ilmunud luulekogus, ilmneb ka selle kogu luuletustes palju Salatsi liivi keelele ainuomaseid kõla-, vormi- ja tähendusseoseid, mis paratamatult jäävad tõlkimatuteks. Eesti Keele Sihtasutuse poolt välja antud luulekogu lõppu on lugeja abistamiseks lisatud ka väike Salatsi liivi sõnastik ja on lahkelt jagatud keeleselgitusi. Ķempi Kārli luuletused annavad ka siin edasi Liivimaal kõneldud liivi keelt, nagu seda talletati 19. sajandil.
Esimese luulekogu järelsõnas kirjutas Mart Velsker: „Peaaegu nähtamatus keeles kirjutaja jääb paratamatult keelde kinni. Aga kuhu edasi see keel kirjutajat juhib? See keel viib kirjutajat ennekõike koha juurde ja armastuse juurde.“ Kas käesoleva luulekogu keel on isiklikum ja paistab viivat ainult armastuse juurde, jäägu lugeja lugeda ja aimata.
SINA UOD
läb
mis vallis läedes
pudab min sille
murtums vast
mäd molmed verda
šunub uomukt
ma näeb sie om
toini sina
SINA OLED
aken
mis avanedes
kukub minusse
murdudes vastu
me mõlema verre
sündivat hommikut
näen see on
teine sina
