Liivlasi ja eestlasi ühendab lisaks hümni meloodiale ka samast perest pärit keel. Ainult et eestlasi on palju rohkem ja see on neil võimaldanud hoolitseda iga liivlase eest peaaegu isiklikult: koguda lauldud laule ja jutustatud muistendeid, kirjutada üles iga säilinud sõna, joonistada üles iga meistri valmistatud ese. Eestlased on olnud nii aldid, et on aidanud liivlasi rahvamaja ehitamisel, andnud välja esimesed lugemikud, säilitanud oma arhiivides esimese aabitsa käsikirja. Veelgi enam, Eesti toetusel on ilmunud esimene mahukaim artiklikogumik liivlaste ajaloo, keele ja kultuuri kohta ning suurim liivi-eesti-läti sõnaraamat. Nüüd valmib ka liivi keele grammatika. Eestlased on oma väikese sugulusrahva vaimu eest hoolitsenud nii ennastsalgavalt, et on liivlastele isegi andnud kaks luuletajat: Vāldapǟ ja Ķempi Kārli. Tulevikule mõeldes on eestlased koolitanud liivlasi teadlaseks. Aitäh sulle, Eestimaa!

Liivlastel on vanasõna: “Kes teisele annab, saab ise pühitsetud.” Palju õnne eestlastele, meie vennasrahvale, Eesti Vabariigi 100. aastapäeval!

Rahvusvaheline liivi keele ja kultuuri aasta. Konverentsi Livonica I lõpetamine Tartus. Pilt: Tartu Ülikool.