Nora Ikstena esimene romaan ,,Elu pühitsus” (Dzīves svinēšana, 1998; eesti keeles 2003 Ita Saksa tõlkes) käsitleb surma, peamiselt küll leinajate mõtisklusi sellel teemal. Kärt Hellermale tõi romaan meelde T. S. Elioti luule. ,,Kahe teineteisest näiliselt kaugel seisva autori kõrvutus võib tunduda kunstlik, kuid läti autori romaan kannatab hüpoteetilise võrdluse poeemiga „Ahermaa” välja küll, sest see on sama keeletundlik, komplitseeritud ja kujunditihe. Erinevus on ennekõike žanris, kuigi ka Ikstena stiil läheneb rohkem poeesia kui proosa omale, sest sel puudub proosale omane konkreetsus ja sidusus.” („Lätlanna poeetiline loits”. „Eesti Päevaleht” 23. 1 2004.) Guntis Berelis kirjutab oma pikas essees eestikeelse „Elu pühitsuse” järelsõnas: ,,Tüüpiline Ikstena teos, olgu novell või romaan – see on jutustus, mille sees jutustatakse teisi lugusid ja nähakse unenägusid, ning nendest unenägudest – kui keegi võtaks vaevaks koostada nende kataloogi – moodustuks fantastiline maailm, mis on täis müstilistel teekondadel kogutud võimatute mõttepitside kollektsioone.”

Ikstena teine romaan, ,,Neitsi õpetus” (Jaunavas mācība, 2001), on samuti surmast, kuid seekord viidatakse otse Elioti ,,Neljale kvartetile”. Romaan jutustab kolme põlvkonna naistest – Ārijast, Astrīdast ja Asnātest. Tavapärane süžee puudub, elupildid vahelduvad nobedasti, neid saadavad mõtisklused ja unenäod. Asnāte, kes on terve maailma läbi käinud, tuleb mõneks päevaks vanaema kunagisse lapsepõlvekoju, arvatavasti oma juuri otsima. Tegemist on taasiseseisvunud Läti tühjenenud külaga, kus elavad vaid mõned eluheidikud ja vanurid. Ārija kunagine kodu kõduneb ja laguneb, kõik on umbe kasvanud, kuid noort naist see ei heiduta, see annab talle tegevust. Ta leiab tuge kepile toetuvalt naabrimemmelt, kes annab talle kartuleid, leiba, piima, küttepuid ja tekke. Olmemurede kõrval jääb aega mõtisklemiseks. Ja Asnāte peab mõtlema kogu oma senise elu üle, et valmistuda järgmiseks eluks. See ongi „neitsi õpetus”. Hargnevad eksistentsiaalsed mõtteseosed. Akadeemik Mart Saarma on öelnud: Millise tohutu arvu kontakte närvirakud meie ajus suudavad tekitada – kümme astmel neliteist kontakti! Arvestades sellega, et Linnuteel on kaks korda kümme astmel kaksteist tähte, on Linnutee päris väike võrreldes meie ajuga.” („Püramiidi tipus”, ETV saade 15. 1 2011.)

Kui analüütilise mõistusega meesterahvas näeks vaiadele ehitatud jaamahoonet, arutleks ta, kas on tegemist liigniiske või lumerohke alaga, aga Asnāte arvab, et see on ehitatud pelgupaigaks ülemaailmse veeuputuse puhuks ja peab majakest peaaegu et Noa laevaks.

Kui Asnāte vaatab tähtede poole, näivad need talle taevas aukudena, millest kumab läbi Jumala valgus, aga kuna ,,augud” on punased, on järelikult tegemist veriste haavadega, aga haavadele tuleb soola peale puistata… Niisama keerukat teed käivad mitmed teisedki mõtisklused ning unenäod. Seda laadi kirjutusviisi on kindlasti mõjutanud Columbia ülikoolis kirjandust õppides omandatud tehnilised võtted. Mõjutusi ja eeskujusid on peale T. S. Elioti saadud ka J. D. Salingerilt ja Heinrich Böllilt.

Asnāte kardab pidevalt oma hinge pärast, sest tunneb ajuti, ei hing jätab ta maha. Vanaema Ārija surivoodil jälgib ta, kas näeb hinge taeva poole hõljumas. Ei näe, sest teadlaste arvates ei ole hinge olemas, see olevat rahvaetümoloogiline mõiste. Aga lätlastel-liivlastel on veel varihinged (läti keeles veļi), kes tulevad sügisesel hingedeajal elavaid vaatama. Sellised on ka Asnāte unenäo liivlased, keda suvaliselt paari pannakse ja mööda liivaluiteid laiali saadetakse, et nad elu jätkaksid. Aurori sõnul pidavat see näitama liivi rahva elujõudu ja jätkusuutlikkust. Kui küsisin autorilt, mis side tal liivlastega on, vastas ta: ,,Minu vanavanaisa Janis Kalveks oli liivlane.” Kui on teada, et tegemist on belletriseeritud perekonnalooga, siis annab see ehk ka võtme romaani paremaks mõistmiseks. (Muide, ka tsiteeritud ameerika vabavärsi uuendaja Ogden Nash on liivi päritoluga.)

Näib, et Ārija ja Astrīda oskasid liivi keelt. Asnāte kohta me seda täpselt ei tea, kuid ta kuuleb alatasa seletamatut helinat, linnuhäälitsusi, mis on tegelikult liivikeelsed. Ehkki sünnipäraseid liivlasi on alles vaid üksikuid, toetab Läti väikerahvaste programm liivi keele õpet. Liivlaste rahvapärimust viljelevad paljud liivlaste endiste asualade ansamblid. Nora Ikstena kuulub liivlaste kesk-nõukokku. 2011. aasta on kuulutatud ülemailmseks liivi keele ja kultuuri tutvustamise aastaks. Aidaku käesolev tõlkeraamat sellele kaasa.

Veel autorist.

Sündinud 1969 Riias, lõpetanud 1992 Läti Ülikooli läti filoloogina, õppinud 1994-1995 inglise keelt ja kirjandust Columbia ülikoolis Missouris. Töötanud Jānis Rainise uurimisgrupis, kirjandusajakirja ,,Karogs” ja Riia õhtulehe ,,Rīgas Balss” toimetustes, oli Ameerikas õppides ajakirja ,,The Review ofContemporary Fiction” peatoimetaja.

Looming: jutustused „Pisiasjad ja lõbustused” (Nieki un izpriecas, 1993), ,,Ekslikud romansid” (Maldīgas romances, 1997), ,,Elujutud” (Dzīvesstāsti,2004) jt.; esseekogumikud „Pasknäär peegliklaasis” (Sīlis spoguļstiklā, 2006), „Šokolaadist Jeesus” (Šokolādes Jēzus, 2009); romaanid ,,Elu pühitsus” (1998), „Neitsi õpetus” (2001), „Amour fou ehk Petlik armastus 69 salmis” (Amour fou jeb Aplamā mīla 69 pantos, 2009; koos Georgia päritolu saksa kirjaniku Levan Beridzega); biograafilised raamatud kirjanik Anna Rūmane-Ķeniņast ,,Naasmine” (Pārnākšana, 1992) ja Regīna Ezerast ,,Koos Regīnaga” (Esamība ar Regīnu, 2007), ettevõtja Brunis Rubessist „Imelisel kombel” (Brmumaina kõrta, 1999), tantsijanna Vētrast (,,Vija Vētra. Tants ning hing” (Vija Vētra. Deja un dvēsele, 2001), luuletaja Māra Zālitest „Siidiusside ässitamine” (Zīdtārpiņu musināšana, 2003),kirjanik Imants Ziedonisest „Määramatuminevik” (Nenoteiktā bija, 2006 – sai Balti Assamblee kirjandusauhinna); näidendeid ja stsenaariume. Nora Ikstena loomingut on tõlgitud soome, saksa, vene, sloveeni, prantsuse, rootsi, inglise, taani, leedu, gruusia ja eesti keelde. Eesti keeles on „Loomingus” ilmunud ka novell „Vaikelu surmaga” (2001, tõlk. Livia Viitol).