Kuna võrguavarustes käib ringi järjekordne artikkel “viimase liivlase surmast” (avaldatud soome ajalehes “Kuvalehti”), milles muuseas on juttu “liivikeelsete ajaloo lõpust”, lubasin endale väikese kommentaari.:

“Kuidas ajakirjanikele ikka meeldivad suured sõnad ja sensatsioonimaigulised pealkirjad. Viimaste liivlaste puhul juba viimast 150 aastat järjest. Viimane “viimeinen” oli mõne aasta eest, kui kirjutati Viktor Bertholdi surmast. Ei tulnud välja. Ega nüüdki. Grizelda oli parim teadaolev liivi keelejuht, luuletaja ja fantastiline inimene. Aga Grizelda EI OLNUD viimane emakeelne liivlane!!!

Selles sõnumis on ka midagi head – reeglina niipea, kui teatatakse “viimase liivlase” lahkumisest saadakse kohe teada järgmise “viimase” nimi. Ja nii see jätkub.

Pikemalt ja aruga kogu asjale mõeldes – kas ühe keelejuhi surm, isegi kui ta olekski viimane, tähendakski ühe keele lõppu? Konkreetset punkti ühe rahva või isegi keele ajaloos? Kas see lõpp ei saabunud juba 1950-ndatel, kui Liivi rand tühjendati ja viimane keeleala hävis? Või saabub see alles minu või teiste emakeelsetelt liivlastelt liivi keelt üle võtnud inimeste surma järel?

Tänapäeval loevad ennast liivlasteks need, kelle esivanemad olid liivlased ja muuhulgas rääkisid liivi keelt. Grizelda, Viktor, Poulīn neid kõiki liivlasteks ei lugenud. Neil oli päritolule lisaks vaja ka keeleoskust. Inimesest rääkidest toonitasid nad, et tema isa oli liivlane, ja ema oli liivlane, kuid keelt oskamata ei saanud nad inimest ennast liivlaseks pidada. Kuid tänapäeval oskan ma kohe nimetada vähemalt nelja, kes vastavad LIIVLASTE ENDI, sh Grizelda, Viktori, Poulīni kriteeriumitele ja keda nad ise on pidanud liivlasteks ja liivi keele kandjateks, kuigi liivi keel pole nende nelja emakeeleks.

Välise maailma sloganiga “viimane liivlane” pole liivi tegelikkusel midagi ühist. Nii et punktipanek on sisutu. Igas mõttes.”

Originaalrtikkel siin.