Intervjuu Valts Ernštreitsiga

Ilmunud ajalehes Sirp 14.01.2011

Rahvusvaheline Liivi Sõprade Selts ja Liivi Kultuuri Keskus (Līvõ Kultūr sidām) Riias on kuulutanud aasta 2011 rahvusvaheliseks liivi keele ja kultuuri aastaks. Nimelt täitub sel aastal 150 aastat esimese liivi keele grammatika ja sõnaraamatu ilmumisest Peterburis. 

See A. J. Sjögreni ja F. J. Wiedemanni ühistöös valminud suurteos hõlmas ka esimesi liivi folkloori, luule ja vaimulike tekstide näiteid. 90 aastat tagasi ilmus esimene ilmaliku sisuga liivikeelne raamat „Līvõd ežmi lugdõbrōntõz” („Esimene liivi lugemik”), millega alustas oma toimetiste sarja Akadeemiline Emakeele Selts. 80 aastat tagasi hakati Soome Akadeemilise Hõimuklubi (Akateeminen Heimoklubi) toetusel välja andma esimest liivikeelset ajakirja Līvli (Liivlane). 75 aastat tagasi koostas liivlane Kōrli Stalte  Akadeemilise Emakeele Seltsi tellimusel esimese liivi keele aabitsa.       

20 aastat tagasi asutati Läti riigi erilise kaitse alune kultuurajalooline territoorium Līvõd rānda (Liivi rand). Läti Vabariigi seaduses „Läti rahvuslike ja etniliste rühmade vabast arengust ja õigusest kultuuriautonoomiale” tunnistati liivlased Läti põlisrahvuseks.       

Samuti on selleks aastaks viis aastat tegutsenud liivi kultuuri ja keele portaal livones.lv: jagatakse teavet liivi, läti, inglise ja osalt ka eesti ning soome keeles. Liivi keel ja kultuur pole üksnes ajalooline väärtus, mida katab sajandite tolm, vaid tähenduslik tänapäeva Läti ja loodetavasti Eesti ja teistegi maade kultuurielus. Selle valla avastustel pole mitte üksnes teaduslik, vaid ka argieluline tähtsus. Aastal 2011  ilmub seni mahukaim liivi-eesti-läti sõnaraamat, mille autoriks on tänapäeva silmapaistvaim liivi keele uurija emeriitprofessor Tiit-Rein Viitso. Uus sõnaraamat koos liivi keele grammatika ja autentsete keelenäidetega on sobiv liivi keele õppevahend.       

Möödunud aasta lõpul kaitses Tartu ülikoolis filoloogiadoktori kraadi Valts Ernštreits uurimusega „Liivi kirjakeele kujunemine”, tänavu ilmub selle põhjal  raamat liivi kirjakeele allikatest. Eestis antakse välja mahukas koguteos liivi ajaloost, kultuurist ja keelest, kuhu on koondatud eesti, läti ja soome teadlaste olulisimad uurimused, ilmub liivi luule antoloogia ja muid liivi kultuuri tutvustavaid teoseid. Lätis, Eestis ja Soomes korraldatakse rahvusvahelisi teaduslikke konverentse, seminare, näitusi jm.       

Tuuli Tuisk, TÜ läänemeresoome keelte doktorant: Eelmise aasta 10. detsembril  kaitsesid oma liivi keele alase doktoritöö. Uurimus „Liivi kirjakeele kujunemine” on mitmete aastate järel taas doktoritöö liivi keelest. Kaitsmisprotsessi tegi huvitavaks see, et pidasid kaitsekõne liivi keeles. Uurimistöös oled jälginud liivi kirjakeele kujunemist esimeste liivikeelsete raamatute ilmumisest kuni viimaste kirjakeele traditsiooni jätkanud liivikeelsete allikateni. Töö hõlmab ajavahemikku 1863. – 1982. aastani.  Olemuselt ajaloolis-deskriptiivses ja sotsiolingvistilises uurimuses oled vaadelnud, kuidas liivi keelega seonduvate nähtuste ja iseärasuste uurimine on kajastunud kirjapildis, kuidas nende tajumine on ajapikku muutunud ning millised asjaolud on liivi keele kasutamist ja kajastamist kirjasõnas mõjutanud. Oled liivi keele ja kultuuriga tihedalt seotud olnud juba aastaid. Oma õpinguaastail  Tartu ülikoolis toimetasid liivikeelset kultuuriajakirja Õvā (1994-1995), avaldasid liivi luule antoloogia ning liivi-läti, läti-liivi sõnaraamatu (1999). Kuidas sa üldse liivi keeleni ja selle uurimiseni jõudsid? Tartusse tulid sa 1991. aastal õppima just liivi keelt.     

Valts Ernštreits : Selleks ajaks, kui Tartusse tulin, olin tegelikult liivi keelega juba tuttav. Mu esivanemad on liivlased. Puutusin liivi keelega kokku umbes aastast 1987, Pizā külas liivi rannas ja tänu isa tädile Emma Ērenštreitele,  kes oli liivi keeles üles kirjutanud igasuguseid asju. Pealegi laulsid mu mõlemad vanemad ansamblis Līvlist. Emma Ērenštreite hoidis seda ansamblit koos. Vanas eas kolis ta tagasi Pizāsse, töötas sealses raamatukogus, kogus igasuguseid liivi materjale ja kirjutas üles liivi keeles killukesi, mis tal meeles olid. Ise ta liivi keelt eriti hästi ei rääkinud. Tema vanemad (minu vanavanemad) olid need, kes liivi keelt rääkisid. Oma vanavanematega pole mina  küll liivi keeles rääkinud. Pärast Emma surma leidsin tema üleskirjutused üles. Neid uurima hakates jõudis minuni arusaam, et tegemist on hoopis teise keelega, et see pole mingisugune läti murre, vaid hoopis midagi muud. Sellest hetkest hakkasingi liivi keele vastu huvi tundma ja seda iseseisvalt õppima. 1980. aastate lõpus taastati Liivi Liit ja hakati taas liivi keele ja kultuuriga tegelema. Sellel üritusel kuulsin esimest korda, kuidas inimesed räägivad  omavahel liivi keeles. Enne oli see selline kaudne õppimine. Õppisin keelt Tõnu Karma ja Pētõr Dambergi koostatud liivi rahvalaulude raamatust, kus oli sõnastik lõpus jne. Alguses oli niisiis iseseisev õppimine ja mõned kursused Kersti Boiko ja Tõnu Karmaga. Edasi tuli juba ringisõitmine ja emakeelsete liivlastega suhtlemine. Minu liivi keel on õpitud pigem vestluste käigus, elavas keskkonnas. See on see, mida meil tänapäeval enam  pole, kui välja arvata Grizelda Kristiņ – tõenäoliselt viimane liivi keelt emakeelena kõneleja, kes elab Kanadas Ontario provintsis. See aeg langes kokku Läti ja ka Eesti taasiseseisvumisaja ja rahvusliku ärkamisega. Ehkki olin plaaninud minna arhitektiks õppima, muutusid liivi värk ja rahvuslikud sündmused nii oluliseks, et läksin kuidagi selle vooluga kaasa. Selle tulemusena sattusin Tartusse. Eesmärk oligi tulla õppima just liivi keelt, mitte filoloogiat.  Kuna Lätis see võimalus puudus, siis oligi kaks võimalust, kas Tartu või Helsingi. Tol ajal ei tulnud aga Helsingi kõne allagi, nii et jäi Tartu.       

Su bakalaureusetöö teemaks oli liivi-läti, liivi-eesti, liivi-soome sõnaraamat, magistritöö selle edasiarendusena liivi-läti-liivi sõnaraamat koos liivi keele sõnavaraallikatega. Kuidas jõudsid liivi kirjakeele teemani?         

Doktoritöö liivi kirjakeele teemal pole mitte magistritöö edasiarendus, pigem on see paralleelne teema mind algusest peale huvitanud. Olen ise kirjakeele asjadega alates 1995. aastast aktiivselt tegelenud (igasuguste väljaannete vormistamised jne). Ütleme nii, et selle töö  teoreetiline taust oli see, millest kujunes doktoritöö. Minu huvialaks olid kõik autentsed liivlastega seotud materjalid. Esiteks emakeelsed liivlased ja teiseks igasugused liivikeelsed väljaanded. Nendest käsikirjadest olen süsteemselt otsides leidnud poole mina ja teise poole leidis Renāte Blumberga, kes käis selleks läbi kõikvõimalikud arhiivid. Üks allikas viis vaikselt teiseni ja nii see pilt tekkis.       

Kui võrdled liivi kirjakeelt mõnede teiste rahvaste kirjakeeltega, siis mille poolest on liivi kirjakeele areng teistmoodi või iseäralik?         

Liivi kirjakeele põhiline pluss on selle kompaktsus. Ajaliselt on meil 150 aastat. Näiteks eesti keelega võrreldes ei pea me vaatama 20 000 raamatut, vaid ainult 30 väljaannet, mis on piisav ja ammendav hulk. Liivi kirjakeel on piisavalt suur, et selles oleks huvitavaid arengusuundi, ja küllalt väike, et see areng oleks hõlmatav.       

Oled liivi kirjakeele arengu määratlenud  ajavahemikuga 1863-1982: 1863. aastal ilmus Matteuse evangeelium nii ida- kui lääneliivi murdes ja 1982. aastal liivi luule antoloogia. Millest tuleneb just selline ajavalik? Liivi keele allikaid on ka varasemast ajast, kas või 1861. aasta Sjögreni-Wiedemanni liivi-saksa, saksa-liivi sõnaraamat. Muidugi on ka hilisemaid.       

Funktsioon määrab allika valiku. Pole mõtet sisse tuua kõikvõimalikke asju, mis meil liivi keeles on. Lähtusin sellest, mis on olnud vajalik inimestele ja mis on inimesteni ka jõudnud, mida inimesed on oma keele kirjapanekuks  kasutanud. Oluline on see, kas emakeelsed liivlased on neid allikaid kasutanud või mitte. See on peamine põhjus. Mis puudutab SjögreniWiedemanni sõnaraamatut, siis see on teaduslik väljaanne, mis on mõeldud eeskätt liivi keele uurijatele, mitte liivlastele. Seda kasutatakse tänapäeval ja on kasutatud ka varem kui abimaterjali. Kui kaasata see teos, siis tuleb paratamatult sisse võtta ka kõik teised sellesarnased allikad. Siis on tegemist aga juba hoopis  teise mänguga. Tegelikult oli alles 1880. aasta Matteuse evangeelium see, mis inimestel kodudes olemas oli. See on aga omakorda seotud varasemate Matteuse evangeeliumidega, mille tõlkimiseks oli juba suur töö ära tehtud. 1863. aasta evangeeliumides on omakorda olemas see, mis on Sjögreni-Wiedemanni sõnaraamatus. Nii et tegelikult kajastub sõnaraamat  nendes evangeeliumides, kuid seda pole eraldi analüüsitud. 1982. aasta on juba teine ots. Mõlemad otsad tegelikult väga hästi selle definitsiooni või määratluse alla ei lähe. Kui evangeeliumid (1863) polnud veel liivlastele mõeldud, siis kolm viimast teost polnud enam liivlastele mõeldud. Primaarne funktsioon oli ikkagi liivi keele populariseerimine. 1982. aasta liivi luule antoloogia mõte oli  liivi luule ja keele esitlemine läti lugejale. See on valitud viimaseks teoseks, kuna selle koostamisel on osalenud inimesed, kes olid seotud liivi kirjakeele arendamisega juba varem (P. Damberg, H. Grīva jt). Nemad kandsid liivi kirjakeele traditsiooni. Hilisemad väljaanded on tehtud juba uutel alustel, suures osas juba õppetekstid, millel on hoopis teine funktsioon. Uute tekstide koostajad väheste eranditega ei teadnud liivi kirjakeelest midagi. Asju hakati  välja andma täiesti uuel põhimõttel, mis erineb totaalselt sellest, mida tehti varem. Puudus liivi keelega tegelemise ja selle uurimise kogemus. Kättesaadavate materjalide põhjal otsustati lihtsalt ise, milline liivi kirjakeel peaks olema.

Vale oli ka arusaam, et liivi kirjakeel tugineb keskliivi murdele, kuna näiteks P. Dambergi lugemik olevat keskliivi murdes kirjutatud. Nii see ei ole. Tegelikult põhineb nii liivi kirjakeel kui ka P. Dambergi lugemik idaliivi murdel! Selline  kõrvalekalle tekkis lihtsalt teadmatusest. Üks põhjus, miks 1995. aastal korraldati liivi kirjakeele konverents, oligi see, et taastada liivi kirjakeele traditsioon. 1920. ja 1930. aastate väljaannetest on näha, et iga järgmine on selgelt eelmise täiendus. Esines küll variatsioone ja eksperimenteerimist, kuid lõpuks oli tegemist ikkagi arenguga. Oluline on see, et inimesed on julgenud eksperimenteerida! Iga väljaande puhul on  mõeldud, kuidas saada kirjakeelt paremaks.       

Kas väike ebaühtlus liivi kirjakeele kujunemisloos on tulnud liivi keelele kasuks või kahjuks?         

Ebaühtlusi ja erinevusi tegelikult nii palju polegi. Kirjaviisi arendamise traditsioon on ikkagi olnud ühtlane. Liivi kirjakeele aluseks on ikkagi foneetiline transkriptsioon, foneetiline lähenemine. Kui liivi kirjakeelt kujundati, kehtis põhimõte, mille sõnastas Lauri Posti (tsiteerides Oskar Looritsat), et kirjaviis peab olema selline, et seda saaks kerge vaevaga foneetiliseks transkriptsiooniks ümber teha. Foneetiline transkriptsioon ja liivi kirjaviis on  väga lähedased.       

Millist punkti sa ise liivi kirjakeele kujunemises kõige huvitavamaks pead?       

Liivi kirjakeele arendamise töö on olnud väga  süsteemne ja loominguline. Inimesed, kes seda on teinud, on ikkagi mõelnud ja teinud midagi olulist. Võib-olla ei ole nõustutud mõnede põhimõtetega, kuid need põhimõtted on jäänud elama. Kas või seesama lätipärane palatalisatsiooni märkimisviis. Mitmed põhimõtted on keeleteaduslikust seisukohast ehk jaburad, aga need ikkagi töötavad. See näitabki, et inimesed on mõelnud! Las need ideed olla pealegi imelikud ja keeleteaduse seisukohalt ehk  põhjendamatud, kuid neil on olnud oma kindel mõte. See lisab liivi kirjakeelele väga palju veetlevust. Me näeme selgelt, kuidas keel on 150 aasta jooksul arenenud – kasvamisprotsess on selgelt näha.       

Millises seisus on liivi kirjakeel täna? Kas on mõeldav, et liivi kirjakeel veel kuhugi areneb või muutub?       

Muidugi on! Isegi nende 150 aasta jooksul pole jõutud kõikidele aspektidele mõelda. Näiteks  kas või tud-partitsiibi kirjutamine. Millal t, millal d? Ühesõnaga sellised asjad, millega inimene puutub kokku siis, kui ta liivi keele kallal töötab.       

Praegu on liivi kirjakeele aluseks 1995. aasta konverentsil vastu võetud põhimõtted.         

Just. Kui me võtame kunagised emakeelsed liivi keele kõnelejad, siis oli palju sellist, mida neil vaja polnud, aga mida nüüd on vaja. Nende põhimure oli see, kuidas seda keelt, mida nad räägivad, kirja panna. Mida lihtsam, seda parem. Teine asi on muidugi õppetekstid, kus kehtib põhimõte, et mida täpsem, seda parem. Liivi kirjakeel ei näita mitte ainult eksperimente, vaid ka tulemusi. Näiteks ü ja ö kirjutamine toodi sisse, aga pärast loobuti. Inimesed  ei osanud seda kirjutada, kuigi – mõte oli hea.       

2011. aasta on kuulutatud liivi keele ja kultuuri aastaks. Millised on su enda tulevikuplaanid seoses liivi keele ja kultuuri uurimisega?         

Kõige tähtsam on praegu aidata Tiit-Rein Viitsol liivi keele sõnaraamat lõpetada, eeskätt selle lätikeelne osa. See on kõige tähtsam asi praegu! Mida kindlasti võiks lisaks uurida, on leksika, just see uus liivi leksika, mida kirjakeelde loodi. Selle kohta eriti palju uurimusi pole, uuritud on kõneldud liivi keele näiteid. Uudissõnade maht, mis tuli aga liivi keelde, on tohutu. Vaata kas või Tor Tveite uurimust ajakirja Līvli mõne numbri põhjal! Huvitav oleks vaadata, kuidas  liivi kirjakeele kujunemise perioodil uusi sõnu tehti, millised need uued sõnad üldse olid ja mis ajal mingi sõna kirjakeelde on tulnud. Pean oma töö põhiväärtuseks seda, et tegemist on teatud mõttes käsiraamatuga. See on oluline peale liivlaste igaühele, kes tegeleb mis tahes keele kirjakeelega. Siin pole mingit konkreetset teooriat. Liivi kirjakeele on loonud inimesed, kes pole nii-öelda professionaalid olnud (köstrid, kooliõpetajad jt). Minu uurimus  tugineb täielikult praktikale, eesmärk oli näidata, kuidas on üht kirjakeelt arendatud. Inimesed on tulnud, mõelnud ja teinud just nii, nagu seda vajalikuks peeti. Teadlaste abi oli küll oluline, samuti naaberkeele mõju, kuid välja nopiti ikkagi ainult see, mis tundus vajalik. Eri aspektid tulevad minu meelest väga hästi ja kompaktsel kujul välja. Kõige suurem üllatus oli see, kui suur roll on tegelikult inimestel oma keele kujundamisel. Levinud on arvamus,  et eestlased ja soomlased tulid ja tegid. Nad küll aitasid, aga põhitegijad olid ikka liivlased ise. Üllatusena tuli ka see, et Kōrli Staltest kui keelekorraldajast pole siiani üldse räägitud. Ta oli küll luuletaja ja ajakirja toimetaja, aga tema roll liivi kirjakeele kujundamisel on tundmata. Sellised seigad näitavad inimeste panust hoopis teises valguses. Huvitav oleks uurida liivi kirjakeele arengu teist otsa. Praegusest tööst jäi välja igasugune  kirjavahetus, kus on näha, kuidas liivi kirjakeelt tegelikult kasutati. Seda materjali oleks tohutult! Sellest saaks veel ühe uurimuse! Praegu olen vaadeldud, kuidas liivi keelt on teadlikult kirja pandud ja kuidas liivi keelest on tehtud kirjakeel. Kuid veel tuleks jälgida, kuidas liivi kirjakeele põhimõtted on läinud tegelikku kirjalikku keelekasutusse väljaspool väljaandeid. Kolmandaks saaks uurida, kuidas kirjakeel on mõjutanud inimeste kõnekeelt. Nii et huvitav kolmnurk!