Kurbusega teatame, et esimesel jõulupühal, 25.12.2010 suri Columbuses (USAs) 88 aasta vanusena Ilse Lehiste, kauaaegne Ohio ülikooli professor, Tartu ülikooli audoktor, Eesti Teaduste Akadeemia välisliige. Tunnustatud ja maailmas tuntuima Eesti keeleteadlase Ilse Lehiste tegevus keeleteadlasena, eeskätt foneetikuna on saavutanud maailmas väga laialdase tunnustuse. Ilse Lehiste tegevus on olnud oluliseks sillaks Eesti ja läänemaailma keeleteadlaste vahel.

Ilse Lehiste sündis Tallinnas kõrgema sõjaväelase perekonnas 31. jaanuaril 1922. aastal. Saksa okupatsiooni ajal lõpetas ta E. Lenderi Gümnaasiumi, 1942. aastal immatrikuleeriti Tartu ülikooli filosoofiateaduskonna üliõpilaseks. 1944. aastal põgenes ta Saksamaale. Seal jätkas ta Tartu ülikoolis katkenud õpinguid esmalt Leipzigi ja seejärel Hamburgi ülikoolis. 1948. aastal kaitses Lehiste Hamburgi ülikoolis filoloogiadoktori kraadi.

Ameerika Ühendriikidesse jõudis ta 1949. aastal. Teistkordselt kaitses Lehiste doktorikraadi 1959. aastal lingvistika alal Michigani Ülikoolis. 1963. aastast alates on Ilse Lehiste põhitöökohaks ja koduülikooliks olnud Ohio Osariigi Ülikool (Ohio State University) Columbuses, kus ta 1965. aastal valiti lingvistikaprofessoriks. Alates 1987. aastast oli ta emeriitprofessor.

Ilse Lehiste väljapaistvast tegevusest annab tunnistust rida väärikaid tiitleid. 1977. aastal valiti Lehiste Essexi ülikooli audoktoriks Inglismaal, 1982. aastal Lundi ülikooli audoktoriks Rootsis ja 1989. aastal Tartu ülikoolis audoktoriks Eestis. Lehiste on valitud Ameerika Kunstide ja Teaduste Akadeemia (American Academy of Arts and Sciences) liikmeks, samuti kahe USA kutseühingu (Acoustical Society of America ja American Association for the Advancement of Science) liikmeks. Ta on olnud Ameerika Keeleteaduse Ühingu (Linguistic Society of America) president, pidanud külalisprofessorina loenguid paljudes maailma ülikoolides, sealhulgas Kölnis, Tartus, Tokios ja Viinis. 2008. aastal valiti Lehiste Eesti Teaduste Akadeemia välisliikmeks. Soome Teaduste Akadeemia välisliikmeks oli Lehiste saanud juba kümme aastat varem. 2009. aastal pälvis Lehiste Ferdinand Johann Wiedemanni keeleauhinna. Lehiste sulest on ilmunud üle 10 raamatu, 200 artiklit ja 100 arvustuse. Ta on olnud 8 doktoriväitekirja juhendaja.

2001. aastal avaldas kirjastus Ilmamaa prestiižikas „Eesti mõtteloo” sarjas valiku Lehiste artikleid pealkirjaga „Keel kirjanduses”. Samal aastal autasustati Lehistet Valgetähe III klassi teenetemärgiga. 1983. aastast kuulus Lehiste ühe liikmena rahvusvaheliste foneetikateaduste kongresside  organiseerimiskomiteesse. Eeskätt tänu temale toimus 1987. aastal Tallinnas XI rahvusvaheline foneetikakongress endise Keele ja Kirjanduse Instituudi korraldusel.

Lehiste peamiseks tegevusvaldkonnaks keeleteaduses on olnud akustiline foneetika. Lehiste tegevuse algus foneetikuna langeb kokku spektrograafi laialdase kasutuselevõtuga, mis andis uurijale võimaluse saada helisignaali  kolmemõõtmeline kirjeldus (parameetriteks aeg, võnkesagedus ja helienergia). Spektrograafiline analüüs on teinud võimalikuks foneetiliste nähtuste objektiivse kirjeldamise nii segmentaalsel kui ka suprasegmentaalsel tasemel. Selles valdkonnas loetakse Lehiste töid lingvistikas klassikalisteks juba palju aastaid. Lehiste olulisim raamat on monograafia „Suprasegmentaalid” („Suprasegmentals”, MIT Press, 1970). Seda raamatut tsiteeritakse maailma keeleteaduses veel praegugi. Ilmumise ajal oli see uuenduslik – keegi polnud integreeritult kirjutanud suprasegmentaal-süsteemidest (rõhk, kvantiteet – pikkuse-opositsioon, toon). See oli ka ses mõttes huvitav, et fonoloogid-foneetikud tegelesid sel ajal rohkem segmentidega – vokaalide/konsonantidega. Raamat oli uuenduslik ka selle poolest, et Lehiste kasutas eksperimentaalfoneetika meetodeid.

Lehiste on teinud tihedat koostööd eesti keeleteadlastega ja uurinud eesti keele foneetikat ja fonoloogiat, rakendades moodsaimaid katselis-foneetilisi meetodeid. 2001. aastal ilmus Lehiste sulest koos Jaan Rossiga raamat „Eesti vanema rahvalaulu  temporaalne struktuur” („The Temporal Structure of Estonian Runic Songs”). Siin vaadeldakse peamiselt akustilise foneetika meetoditega regilaulu kui lauldud keele prosoodilisi iseärasusi võrrelduna tavalise, kõneldud keelega.

Lehiste üks peamisi uurimisobjekte on olnud prosoodilised süsteemid. Ta uurinud paljusid keeli, millel on huvitavad prosoodilised süsteemid; nende hulka kuuluvad serbohorvaadi, sloveeni, leedu, läti, rootsi, soome, islandi, fääri, jaapani ja eesti keel. On uurinud aspekte inglise keele foneetikas ja fonoloogias – näiteks viise, kuidas kõneleja signaliseerib sõnade piire, milline on suhe lausete vahel, kui nad esinevad iseseisvalt või osana mitme lausega väljendist jne.

Oma 80. eluaasta künnisel algatas Lehiste koos eesti keele ajaloo ja murrete professori Karl Pajusaluga Tartu ülikoolis väikeste soome-ugri keelte prosoodia uurimise projekti. Lehiste võttis aktiivselt osa Tartu ülikooli keeleteadlaste grupi tööst, kus uuritakse vähem läbi töötatud soome-ugri keelte prosoodilisi süsteeme. Selle projekti raames puutus Lehiste kokku liivi keelega. Projekti raames ilmunud akustilis-foneetiline uurimus liivi keele prosoodiast (“Livonian prosody”, autorid I. Lehiste, P. Teras, V. Ernštreits, P. Lippus, K. Pajusalu, T. Tuisk, T.-R. Viitso. Suomalais-Ugrilaisen Seuran Toimituksia 255. Helsinki) on tähelepanuväärne panus soome-ugri keelte uurimisse.

Ilse Lehiste ärasaatmine toimub 22. jaanuaril Kaarli kirikust Tallinnas.