Austatud komisjoni liikmed, lugupeetud oponent, daamid ja härrad!

Esimene mõte, mis väitekirjast “Liivi keele kujunemine” rääkides peaaegu igaühele esimesena pähe tuleb, on küsimus: miks on see väitekiri kirjutatud liivi kirjakeelest?

Sellel on mitu põhjust. Esiteks olen ma ise liivlaste hulgast pärit. Ja siia Tartu Ülikooli tulin ma õppima ja uurima nimelt liivi keelt, sest siin õpetatakse ja uuritakse liivi keelt juba sada aastat või kauemgi. Siin Tartus ilmusid 1920. aastatel ka esimesed ilmaliku sisuga liivikeelsed raamatud, siit leiab uurija palju kirjutusi, käsikirju ja muid materjale liivi keele, rahvausundi, etnograafia, ajaloo ja paljude muude asjade kohta. Teiseks olen ma ise juba 15 aastat tegelenud liivi kirjakeele arendamise ja korraldamisega. Kolmas ja kõige tähtsam põhjus peitub aga selles, mida liivi keel võib keeleuurijale pakkuda.

Liivi kirjakeel on arenenud pea 150 aasta vältel. See on pikk aeg ühe väikese keele jaoks, mida  kahe viimase sajandi jooksul pole ühelgi hetkel rääkinud enam kui kolm tuhat inimest. See oleks pikk aeg ka mis tahes muule suuremale keelele.

Kui me vaatleme liivi keelt teiste naabrite – läti või eesti keele kõrval, tuleb nentida, et liivikeelseid väljaandeid pole palju. Käesolevas väitekirjas, mis püüab anda ülevaate kõikidest liivi keele allikatest, on kokku uuritud 29 allikat, sealhulgas 19 trükist, 2 perioodilist väljaannet, 6 käsikirja ja 2 tundmatut käsikirja, mille olemasolu kohta on andmeid, kuid mida uurijad ei ole seni kätte saanud. Sellest nähtub, et liivi kirjakeele allikate arv pole sugugi nii suur nagu näiteks eesti või läti keelel, milles igal aastal ilmub tuhandeid raamatuid.

Ühtlasi on liivi keele arenemine ja arendamine olnud väga kiire ja jõuline. Iga üksik väljaanne või käsikiri on läbimõeldud ja omapärane. See on täiuslikum kui eelkäijad, sellest võib leida uusi, mitmesuguseid ja omapäraseid põhimõtteid. Siiski jätkab iga väljaanne või käsikiri ühtse kirjakeele traditsiooni. Iga allikas on omapärane ja omamoodi samm liivi kirjakeele peaaegu sirgel kujunemisteel.

Pikk ajalugu, väike allikate hulk, mitmekesised põhimõtted ja intensiivne arendamine üheskoos moodustavad selle, mis teeb liivi kirjakeele täiesti omapäraseks mitte üksnes Läänemeresoome keelte, vaid ka kõikide Euroopa keelte seas. Liivi kirjakeele kujunemislugu võib pakkuda palju abi ja nõu neile keeltele, mille kirjakeelt on praegu alles kujunemisjärgus.

Kirjakeelt uurides on oluline vaadelda seda kahest aspektist. Esimene on allikalugu – allikate tekkimise aeg, koht, valmistajad, kasutajad. Kui see on teada, saab uurija paremini aru ka keelelistest põhimõtetest, sellest, miks ja kuidas on tehtud. Teine on allikas kasutatud keel. See aitab paremini aru saada, kuidas ja miks on kirjakeele allikas tekkinud. Mõnikord, eriti liivi keeles, aitab allika keeleline uurimine kindlaks teha ka allika valmimisaega ja tegijaid.

Nii aitas liivi kirjakeele allikate ajaloo uurimine välja selgitada, et liivi kirjakeele aluseks ei ole sugugi läti keele kirjaviis nagu sageli arvatakse, vaid soome-ugri foneetiline kirjaviis, mida hiljem on läti kirjaviisiga sarnasemaks tehtud. Samuti aitas keeleliste põhimõtete uurimine kindlaks teha näiteks Liivi Liidu põhikirja väljaandmise ja pea kõikide liivi keele käsikirjade koostamise aja.

Liivi keele arendajatest rääkides tuleb nentida, et liivi kirjakeele arendamisega, nagu seda selgelt näitab ka käesolev väitekiri, on kõige enam tegelenud liivlased ise – kalurid, köstrid, kooliõpetajad. Keeleteadlased on andnud neile head nõu ja abi, pannud nende südamesse tahtmise liivi kirjakeelt arendada, kuid ei ole seda tööd nende asemel ära teinud. Kui keeleteaduses saaks sellist sõna kasutada, võiks öelda, et liivi kirjakeel on naiivne, nagu on naiivne ka liivi kunst ja kirjandus.

Kõige paremini iseloomustab kogu liivi kirjakeele ajalugu selline tundmatu kirjutaja poolt kirjutatud artikkel ajakirja “Līvli” 1934. aasta märtsinumbris: “Liivi kalendrit lugedes torkab silma artikkel „Valoda un valodas „meistari”„ [„Keel ja keele meistrid”], kus teravate sõnadega on laidetud neid, kes on meie keelt ja kirjutamist kuidagi püüdnud parandada ja on oma mõtete kohaselt selles asjas midagi teinud. Sellised mehed on olnud liivlaste endi seast ja nagu teame, pole nad ülikoolides käinud ja mõistavad keeleasju seepärast vähe. Aga kuna paremaid keelemehi ei olnud ja nad nägid, kui kulunud on liivi keel ja selle kirjutamine, siis nad tahtsid seal oma meele järgi aidata nii, kuidas ja kui palju nad oskasid. Ja see pole üldsegi ilus asi neid laita. Kui nende mõtted pole ka õiged olnud, on neil siiski olnud hea tahtmine midagi selles asjas teha.”

Kui ma uurimusega alustasin, püüdsin teha seda nii, nagu enne mind ei oleks veel keegi liivi keelt uurinud, isegi mina ise mitte. Ma tahtsin uuesti, uue pilguga vaadata läbi kõik, mida teised ja mina ise olen rääkinud või kirjutanud liivi kirjakeelest, allikatest ja neis kasutatud põhimõtetest. Sellise lähenemisega lootsin ma leida midagi, mida ma ise ega ka teised liivi kirjakeele uurijad pole tähele pannud. Ja see tasus ära.

Nagu eespool juba öeldud, kinnitas uurimus minu eelnevat arvamust selle kohta, et liivi kirjakeele kirjaviisi aluseks ei ole läti keele kirjaviis. Samas näitas uue pilguga tehtud uurimus seda, et palatalisatsiooni ja diftongide pikkuse lätipärase tähistamise ja liivi kirjakeele kirjaviisi läti kirjaviisiga sarnasemaks tegemise eest tuleb tänada ainult liivi luuletajat ja ajakirja “Līvli” kauaaegset toimetajat Kōrli Staltet, kes alustas nende kasutamist ja kasutas vaatamata teiste kirjakeele arendajate arvamusele.

Kõige tähtsam, mida selline lähenemine ehk teha aitas, oli selguse toomine küsimusesse, mille üle on liivi keele uurijad pead murdnud ligi 80 aastat – kuidas ja mis murdesse on tõlgitud 1880. aastal ilmunud Matteuse evangeelium. Õigemini aitas see välja selgitada, et sellel raamatul ei olnudki tõlkijat, vaid see pandi kokku kahe eelneva raamatu teksti põhjal, toimetati, tõsteti ümber fraktuuri kirjaviisi ning on täielikult idaliivi murdes.

Enne uurimise alustamist oli oluline aru saada ka sellest, milliseid allikaid tuleks kasutada ja uurida. Pärast mõtlemist ja kaalumist sai selgeks, et kirjakeele allikas peab omama lõpetatud kuju ehk kujutama endast väljaannet või selle käsikirja, mis esindaks mingit vahemikku liivi keele arendamisel. Ühtlasi oli oluline, et allikas oleks mõeldud kasutamiseks emakeelsetele liivlastele ja selle tegemisel oleks osalenud ka mõni emakeelne liivlane, sest allikas kasutatud liivi keel pidi pärinema emakeelsetelt liivlastelt. See sundis uurimuses kasutama üksnes neid allikaid, mis on välja antud või kokku pandud alates esimestest liivikeelsetest raamatutest – aastal 1863 välja antud Matteuse Evangeeliumitest – kuni aastal 1982 koostatud Liivi luule antoloogia käsikirjani. Mõni uurimuses vaadeldud allikas ei vastanud täielikult algselt kavandatud omadustele, kuid kõik need  olid sellised, mida käesolevas uurimuses tuli vaadelda. Et ettekujutus liivi kirjakeelest oleks täielik, vaadeldakse eraldi osas muid hiljem ilmunud allikaid ja seda tööd, mis liivi keele korraldamiseks on tehtud viimase – peaaegu kolmekümne – aasta jooksul.

Liivi kirjakeele allikates kasutatud keele uurimiseks oli tarvis tunnuseid, mis aitaksid vaadelda liivi kirjakeele arendamisel kasutatud põhimõtteid tervikuna ja sisalduksid peaaegu igas allikas. Selleks sai võetud kasutusele 23 fonoloogia-, morfoloogia- ja leksikalast tunnust. Nende tunnuste vaatlemine ühe tervikuna võimaldas saada ülevaate liivi kirjakeele kujunemisest, põhimõtete kasutamisest ja allika omavahelistest seostest.

Kui nende tunnuste alusel rääkida liivi kirjakeele kujunemisest, võib täheldada, et kirjakeele kasutamises toimunud muutuste põhjuseks on enamasti olnud kokkuleppe saavutamine erinevate murrete kasutajate vahel, häälduse kajastamine kirjapildis, kirjakeele lihtsustamise soov, püüe puhastada liivi keel läti keele mõjust, soov liivi keelest juba kadunud iseärasusi uuesti kasutusele võtta, samuti iga kirjakeele arendaja enda arusaamad sellest, milline peaks kirjakeel olema. Esmakordselt saadud ülevaade liivi kirjakeele kujunemisest alates esimestest raamatutest kuni tänapäevani ongi minu meelest käesoleva uurimuse kõige tähtsam tulemus.

Ülevaade näitab, et liivi kirjakeeles võib näha kaht kirjakeele traditsiooni, milleks on 19. sajandi ja 20. sajandi traditsioon. 19. sajandi allikad on omavahel tihedas seoses, kuid 20. sajandi esimeste väljaannete ettevalmistamisel ei ole 19. sajandil alustatud kirjakeele traditsiooni otseselt jätkatud, ehkki mõningaid asju eelmistest allikatest on kasutatud ka hiljem.

Ka 20. sajandi traditsioonis võib eristada selgelt piiritletavaid arengujärke. Esimese moodustavad kõik 1920. aastatel valminud väljaanded. Nende valmistajad on otsinud ja pakkunud kasutamiseks uusi põhimõtteid, kusjuures osa neid on kirjakeelde ka püsima jäänud. Teine 20. sajandi arengujärk algab väga selgelt ajakirja „Līvli” ilmumisega aastal 1931, mil kirjakeeles võetakse süsteemsele kasutusele rida uuendusi, sealhulgas juba 1920ndatel aastatel väljapakutud põhimõtteid. Nende põhimõtete kasutamist jätkasid liivi kirjakeele arendajad 1960. aastate lõpuni. 20. sajandi kolmas ja tänapäevani kestev arengujärk on seotud emakeelsete liivlaste arvu järsu vähenemisega 1970. aastate algusest alates ning liivlaste uue, liivi keelt mitteoskava järeltulijate põlvkonna tekkimisega, mistõttu tuli kirjakeelt teha ümber selliselt, et kirjapilt oleks rohkem vastavuses häälduse ja tegeliku keelekasutusega.

Pea 150 aasta jooksul on liivi kirjakeel teinud läbi suure arengu alates esimestest, keelenäidetena kavandatud tekstidest kuni teaduslike artiklite ja internetiväljaanneteni. Tänapäeval, mil emakeelsete liivlaste arv jätkab dramaatilist kahanemist, tekivad kirjakeeles uued väljaanded ja seda kasutatakse liivi keele õpetamisel. Just kirjakeel on see, mis hoiab liivi keele kasutustraditsiooni elus ja viib seda edasi.