Hea meel on teada anda, et Tartu ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudis kaitsti 2010. aastal kaks liivi keele alast magistritööd.

07. juunil kaitses magistritööd Miina Norvik. Tema magistritöö “Tuleviku väljendamise vahendid salatsiliivi keeles muude Euroopa keelte ja läänemeresoome keelte taustal” (juhendajad professorid Helle Metslang ja Karl Pajusalu) on väga kiiduväärne ja põhjalik uurimistöö selle nüüdseks juba hääbunud keele ühe olulise morfosüntaktilise valdkonna kohta. Uurimiseks on valitud küllaltki keerukas teema ja elavdatud sellega ühtlasi salatsiliivi-uurimust, tuues uuesti tähelepanu alla Sjögreni 19. sajandi keskel kogutud unikaalsed materjalid. Töö eesmärgiks oli välja selgitada, missugused on salatsiliivi keele tulevikulisusele viitamise vahendid ja kuivõrd grammatiseerunud need on. Teiseks eesmärgiks oli paigutada salatsiliivi tuleviku väljendamise vahendid laiemasse tüpoloogilisse konteksti. Sellega seoses on olnud otstarbekas anda taustana ülevaade tuleviku väljendamise vahenditest mõnes Euroopa keeles ja ka läänemeresoome keeltes.

Põhitähelepanu on töös pööratud verbidele, mis täidavad tuleviku abiverbi funktsiooni või võiksid ootuspäraselt sellesse funktsiooni areneda.

Magistritöö on jagatud kuude ossa, millest esimene on sissejuhatus, kus antakse väga hea ülevaade töö eesmärgist ja ülesehitusest, varasematest uurimustest ning materjali valiku printsiipidest ja metoodikast. Teine osa keskendub lühiülevaatele salatsiliivi keelest ja selle uurimisloost. Kolmas osa võtab teoreetiliselt kokku tulevikule viitamise spetsiifika. Asjatundlikult tutvustatakse aja-, aspekti- ja modaaltähenduste põimumist tuleviku väljendamisel ning antakse lühiülevaade grammatisatsiooni-teooriast, mille abil seletatakse tulevikuvahendite kujunemist. Töö teooriapeatükid on eeskujulikult koostatud, on õnnestunud luua suurepärane sünteetiline ülevaade eri autorite teoreetilistest käsitlustest. Ülevaade haakub väga hästi autori enda empiirilise materjali analüüsiga. Teooria põhjal kujundatakse välja oma analüüsikriteeriumid, mida empiirilise materjali mõtestamisel rakendatakse. Töö neljas osa võtab vaatluse alla tuleviku väljendamise vahendid ja põhitüübid Euroopa keeltes ja läänemeresoome keeltes. Ka siin on õnnestunud anda optimaalse süvenemisastmega käsitlus futuurumitüüpidest. Viiendas osas keskendutakse enda kogutud empiirilise materjali analüüsile ning tuuakse välja nelja erineva verbiga moodustatud grammatilised konstruktsioonid. Kuues osa sisaldab põhjalikku kokkuvõtet tööst.

Kogu käsitlus on ülimalt süsteemne ja metoodiline. Väga asjalikud on analüüsipeatükkide järel esitatud lühikesed järeldusi esitavad kokkuvõtted ning autori oma seisukohad käsitletud nähtuste kohta. Kõikjal on näha seoseid (nt pidevad viited eelnevatele osadele nii teooria kui ka näidete suhtes) ja väga head sünteesimisoskust. Töö märkimisväärseks tugevuseks on ka selged näited ja nendega kaasnev tugev teooriapõhine argumentatsioon ning oma arvamuse selge väljatoomine. Miina Norviku töö näitab, et tegemist on väga võimeka noore uurijaga!

30. augustil kaitses magistritööd Ērika Krautmane. Tema töö “Kuramaa liivi keele kõneviiside süsteem eesti ja läti keele taustal” (juhendaja professor Tiit-Rein Viitso) on aktuaalsel ja huvitaval teemal kirjutatud uurimus selle seni vähe uuritud teema kohta. Kuramaa liivi keele grammatika väärib kahtlemata süsteemset analüüsimist ja kõneviisist kui mõneti problemaatilisestki verbikategooriast lähtumine on igati põhjendatud.

Töö autor näitab end nii eesti, läti, leedu kui ka Kuramaa liivi keele kõneviisiprobleemide  asjatundjana. Töö on jagatud neljaks sisuliseks peatükiks, mis on üsna erineva mahu ja üldistusastmega. Sissejuhatusele järgneb peatükk “Kõneviiside käsitlusi varasemates grammatikates”. Kahes alapeatükis tehakse lühike ja sissevaade nii eesti kui ka läti keele varasemate grammatikate kaudse kõneviisi käsitlustesse. Esimeses sisupeatükis esitatakse refereeringutena huvitavaid andmeid ning sünteesitakse eri aegadest ja eri autoritelt pärit seisukohti.  Töö teises sisupeatükis (“Kaudse kõneviisi vormid murretes”) vaadeldakse kaudset kõneviisi eesti ja läti murretes. Kolmas sisupeatükk kannab pealkirja “Kaudse kõneviisi kujunemisest”. Tegemist on väga hea ja korralikult komponeeritud ülevaatega kaudse kõneviisi erinevate vormivahendite kujunemisest. Refereeritud on autoriteetseid allikaid, lisatud on oma seisukohti. Selles peatükis sisalduvat ülevaadet tuleb igati õnnestunuks pidada.

Neljas sisupeatükk kannab pealkirja “Kõneviiside süsteem” ja kirjeldab kõneviiside määratlemise problemaatikat ning avaldumisviise eesti, läti, leedu ja Kuramaa liivi keeles. Positiivne on selles peatükis sisalduv eesti ja läti kõneviisikategooria liikmete funktsioonide ja vormide võrdlus. Väga väärtuslik on analüüsitud materjal. Kuramaa liivi keele näited on siin võimaluse korral paigutatud eesti keele kõneviiside süsteemi, lisatud on debitiivi käsitlus ja näiteid evidentsiaalsuse väljendamise muude morfosüntaktiliste võimaluste kohta. Analüüs on huvitav ja asjatundlik, autor toob siin sisse ka oma seisukohti ja järeldusi.

Töös kasutatud materjal on asjakohane, seda on pädevalt analüüsitud. Väärtuslik on ka seniste kõneviisialaste käsitluste mõtestamine rõhuasetusega kaudsele kõneviisile, mis leiab siinses töös eriti põhjalikku kajastamist. Teema on igatahes äärmiselt huvitav ja aktuaalne!