Igal aastal, augusti alguses, tähistatakse Irēs (läti keeli Māzirbe) Liivi Rahvamaja sünnipäeva. Heisatakse liivi rohe-valge-sinised lipud, rahvamaja juures ka Eesti, Soome, Ungari ja Läti lipud. Kõlab Liivi hümn, mille viis on nagu Eesti ja Soome hümnilgi. Pärast liivi- ja muukeelseid tervituskõnesid suundutakse orkestri saatel mere äärde, kus merre asetatakse sümboolne tammepärg. Enam-vähem niimoodi on see käinud juba 20 aastat. Kuna seekord oli tegemist juubelipidustustega – Liivi Rahvamaja sai 70-aastaseks -, siis on põhjust meenutada maja mõnevõrra okkalist sünnilugu.

Idee rahvamaja ehitamiseks pärineb 1923. aastast, kui sai selgeks, et omaette Liivi valda moodustada ei saa. Samal aastal asutatati Liivi Liit ja õnnistati sisse liivi lipp. Neli aastat hiljem, 1927. aastal, saatis Liivi Liit Fenno-Ugria Asutusele kirja, milles palus toetust rahvamaja ehituseks. Asjad edenesid aeglaselt: maa eraldati rahvamaja jaoks alles 1930. aastal, misjärel 1935. aastaks muretseti ehitusmaterjalid.

Maja ehitusloos annavad tooni teravad momendid Läti Vabariigi suhetes Eesti ja Soome Vabariigiga. Eestlaste ja soomlaste meelest ei käitunud lätlased ja läti riigivõim liivlaste suhtes kuigi sõbralikult, pigem vastupidi – kahtlustavalt ja kiusavalt. Eestis ja Soomes ilmusid artiklid, milles lätlasi süüdistati halvas suhtumises liivlastesse, Liivi valla moodustamise projekti läbikukutamises ning hõimurahvaste koostöö halvustamises kohalikus ajakirjanduses. Suhted Läti Vabariigi ja liivlaste eest väljas olnud hõimutegelaste vahel läksid koguni nii teravaks, et 1937. aastal pälvisid keeleteadlane Lauri Kettunen, rahvaluuleteadlane Oskar Loorits ja pastor Helle Kalervo Erviö Lätis persona non grata staatuse.

Suhete teravuse põhjustest saab paremini aimu Lauri Kettuneni kirjast 1937. aasta novembris Läti ministrile Schumansile, kellele omakorda ei meeldinud, et eesti ja soome ajakirjanduses ilmuvad avalikud Lätit ja lätlasi halvas valguses näitavad artiklid. Kettuneni arvates “on täiesti võimatu, et meie liivlaste asjadest ei kirjutaks soome ajakirjanduses”. Oma kirjas heidab ta ministrile ette, et neid (soomlasi ja eestlasi) süüdistatakse separatismi õhutamises, et ei võimaldatud moodustada Liivi valda, et Liivi Liidu juhte kutsutakse Riiga ülekuulamistele, et “Liivi kuningas” kuulutati nõrgamõistuslikuks ja suri vangistamise juures, et liivlaste koostöö hõimurahvastega tähendavat ebaisamaalisust Läti suhtes, et liivlased ei tohi liivi keelseid koosolekuid pidada jne. Kettunen kirjutab nördinult, kommenteerides Looritsa viisakeeldu ja ainsa liivi keelt valdava kirikuõpetaja pastor Erviö tegevuse takistamist: “Midagi sellist oleks võinud oodata vaid Venemaa poolt. See on löök soome-ugri teadusele. [–] Pastor Erviöst aga taheti teha spioon. Soomlased, kes käivad korralikult kirikus ja paluvad jumala õnnistust hõimlastele, saadavad abiraha liivlaste omakeelse usulise nõude rahuldamiseks – saadavad Lätisse salakuulaja!” Lõpuks esitab ta küsimuse: “Kas see käputäis liivlasi võiks olla hädaohtlikud Latvia rahvuslikule või riiklikule terviklikkusele?” 1937. aasta oktoobris kirjutab Oskar Loorits, et lätlased jagavad lubadusi, aga tegelikult neid ei täideta, samuti diskrimineeritakse vähemusrahvuseid . „Lätis on survepoliitika vähemusrahvuste asjus ja see puudutab ka Lätis elavaid eestlasi”, kirjutas Oskar Loorits.

Ilmselt siiski oli suuremaks takistajaks mitte niivõrd lätlaste suhtumine, kui raha vähesus. Liivlaste soov oli ehitada suur ja uhke rahvamaja. Paraku pidid rahvamaja tarvis rahalist abi korraldavad Fenno-Ugria Asutus (Eestis) ja Suomalaisuuden Liitto (Soomes) korduvalt saatma liivlastele kirju, et nii palju ehitust toetada pole võimalik. Nende arvates soovisid liivlased, keda on vaid tuhat, liiga suurt maja. Samuti ei saavat rahastamise asjus ungarlaste peale loota. Esimesena leidsid siiski liivlaste jaoks raha eestlased, sel ajal Fenno-Ugria juhatuse esimees olnud Aleksander Veiderma meenutab: “Pöördusin selles asjas (Liivi rahvamaja) riigivanem K. Pätsi poole. Ta lõi käega laua peale ja hüüdis: “Eesti poolt 10 000 krooni, kui soomlased annavad selleks summa oma rahvaarvule vastavalt”. Soomlastel nii lihtsalt ei läinud. Fenno-Ugriasse saadetud kirjas on teatava irooniaga öeldud, et “Soome on parlamentlik riik ja eelarve peab kinnitama Eduskund”. Samas aga tunti head meelt riigivanema otsuse üle, sest “see äratab soomlaste enesetunde ja vanema venna asendi”. 1937. aasta lõpus eraldas Soome parlament 350 000 marka ilma ühegi vastuhääleta. Edasi sai põhiliseks probleemiks, kuidas rahad liivlastele toimetada. Fenno-Ugria oli seisukohal, et tuleb asutada vastav sihtasutus. See aga ei läinud läbi, sest Läti seadusandlus ei võimaldanud sihtasutust asutada. Kuna ka liivlaste seas oli pingeid, siis vahepeal tekkis isegi oht, et rahad lähevad hoopis lätlaste käsutusse. Lõpuks läbi raskuste loodi Liivi Liidu juurde Liivlaste Rahvamaja Fond, mille määrus kinnitati alles1939. aasta veebruaris. Rahvamaja rahalise poole pealt tuleb tõdeda, et pool rahadest tuli Soome poolt, Eesti ja Läti eraldasid umbes kolmandiku. Ungari rahaline osa jäi sümboolseks, küll aga osutati moraalset tuge.

Nurgakivi pandi majale 1938. aasta oktoobris. Ajaleht Postimees kirjutas, et nurgakivi panekust võttis osa Läti välisminister Valters Munters, Soomet ja Ungarit esindas keeleteadlane Lauri Kettunen, Eestit haridusnõunik ja tuntud koolitegelane Gustav Ollik. Liivlaste poolt pidas kõne Pētõr (Peteris) Breinkopf. Ajaleht kirjutas: “Nurgakivi panekul oli “rahvusvaheliseks” keeleks eesti keel, seda kõnelesid kõik vanemad liivlased, seda kõnelesid ka kohal viibinud soomlased ja eesti keelt nagu teada kõneleb sulaselgelt läti välisminister V. Munters. [–] Rahvamaja tahetakse veel sel sügisel viia katuse alla. Takistavalt mõjub vaid tsemendi puudus. Läti tsemendivabrikud ei jõua valmistada nii palju tsementi kui nõutakse.” Nurgakivisse asetati vutlar, millesse pandud paberil oli lisaks tänusõnadele ja olukorra fikseerimisele kirjas: “Koondugu Liivi Rahvamaja ümber kõik liivi pojad ja tütred [–], olgu ta neile rahvuslikuks äratajaks, õnnistuseks ja tuleviku kindlustuseks”.

1939. aasta juulis sai maja valmis. Majas oli koosolekusaal 200 inimesele, kaks tuba liivi muuseumiks, kaks tuba koosolekuteks ja külaliste jaoks, majahoidja eluruum, riidehoid, vestibüül. Põrandakatteks sai tammeparkett, majal oli oma lokaalne tuuleenergial põhinev elektrijaam. Liivi Rahvamaja (arhitekt Erkki Huttunen) on soome-ugri rahvaste koostöö üks märkimisväärsemaid sümboleid ning arhitektuuriliselt funktsionalismi silmapaistvamaid näiteid Lätis. Avamise päevaks valiti 6. august. Rahvast kogunes 1500, neist umbes 700 liivlast (!), kohal oli ka 15 eestlast, 27 soomlast ja kolm ungarlast. Lisaks Liivi ja Läti hümnidele, kõlasid Eesti, Soome ja Ungari hümnid. Seejärel õnnistati maja nii liivi kui läti keeles.

Kingitusi annetati ja kõnesid peeti rohkesti. Fenno-Ugria korraldas rahvamajja eestikeelse raamatukogu, Eesti Rahvamuuseum annetas oma väljaandeid. Eesti Haridusliit valmistas teatridekoratsioonid, sest avamispäeval etendati maailma esimest liivikeelset näidendit, milleks oli soome keelest tõlgitud Aleksis Kivi “Päev ja öö”. Osa Fenno-Ugria liikmesorganisatsioone annetas raha, kokku 1000 krooni. Eesti Vabariigi valitsuse poolt tervitas suursaadik Hans Rebane, haridusministeeriumi poolt Fenno-Ugria Asutuse juhatuse esimees Aleksander Veiderma. Ka Läti ametivõimude suhtumine liivlastesse oli muutumas, tänusõnu tehtu eest öeldi nii Lauri Kettuneni kui ka Oskar Looritsa aadressil. Avamispidu oli meeleolukas, siiski Aleksander Veiderma meelest tarvitati liiga palju alkoholi (“paljudel pidulistel olid taskus pudelid kangemaga”).

Ajaloost teame, et Liivi Rahvamaja avamispidustustega samal ajal tõusid nii Läänest kui ka Idast Balti riikide kohale sünged pilved, paar nädalat hiljem sõlmiti saatuslik MRP leping. Teine maailmasõda pühkis sisuliselt liivi rahva maailma rahvaste kaardilt. Liivlasi mäletab 70-aastane kaunis Liivi Rahvamaja. On tõsiselt kahju, et see maja pole seni n-ö uuele elule ärganud, kuigi plaane on peetud – näiteks luua siia soome-ugri kirjanike loomemaja. Ka nüüd, nagu osalt enneminigi, valitseb ebakõla (uus)liivlaste endi vahel.

2009. aasta juubelipidustustel pidas ainukese liivikeelse kõne eestlane, tunnustatud liivi keele uurija, Tartu Ülikooli emeriitprofessor Tiit-Rein Viitso. 2009. aasta kevadel suri viimane liivi keelt emakeelena kõnelenud liivlane Lätis.

Kasutatud allikad:

Eesti Riigiarhiiv f. 4402 nim.1 s-ü 56
Eesti Päevaleht 7. august 1939 (nr. 211)
Postimees 5. oktoober 1938 (nr. 270)
Aleksander Veiderma “Elu hariduse radadel”. Tallinn, Eesti Keele Sihtasutus, 2000

Artiklit saab lugeda ka siit.