Intervjuu professor Tiit-Rein Viitsoga vastu Euroopa keeltepäeva, avaldatud Eesti kultuurilehes Sirp 24.09.2010.

Tuuli Tuisk: Kohtusime Kanadas saja-aastase Grizelda Kristiņiga, kes on meie teada viimane liivi keelt emakeelena kõnelev liivlane. Mis tundeid temaga kohtumine tekitas?

Enne selle aasta maikuus Kanadasse minekut ei osanud seda olukorda ette kujutada: kuidas sinna saab, mis seal on ja milline on Grizelda vorm? Nii füüsiline kui vaimne vorm. See, mis olukorras ta meid vastu võttis, oli äärmiselt üllatav. Ühelt poolt kogu see ümbrus lätlaste suvilatega, kus Grizelda elas. Teiselt poolt see, et inimene, kel on sada aastat täis, elab suurema osa ajast üksinda, teeb kõik vajalikud tööd. Ja et saja-aastane inimene on vaimselt nii värske. Lööb mõnele 40aastasele, võib-olla nooremalegi silmad ette. See on harukordne, sest viimastel aastatel, kui on liivi keele rääkijatega kohtutud, siis on need olnud juba vanad ja haiged inimesed, viimased kohtumised on  olnud peaaegu minejatega. Selles mõttes oli see nüüd väga ilus ja helge kohtumine. Ma pole enne seda kogenud, et keelejuht, kui teab, et järgmine päev tullakse tema juurde, valmistab kõik ette, küpsetab jne. See oli tõesti ootamatus! Kohtumiseks oli see suurepärane aeg, ilm oli hea ja soe.       

Mis sa tema keele kohta arvad?

Tema keele kohta näeme ühelt poolt seda, et 1944. aastal ta põgenes ja on säilitanud keele sellisena. Natuke aega enne seda ta elas Riias. Venemaal elas ta siis, kui Kuramaa rand tühjaks tehti, seda veel tsaaririigi poolt. Kes tuli  Eestisse, kes oli kuskil lätlaste hulgas, kes Venemaal. Venemaal või Eestis olek selle aja lapsi eriti ei kahjustanud. Nagu me oleme näinud, kahjustas see, kui nad jäid Lätimaale. Läti keel õpiti siis niimoodi ära, et pärast liivi keelt ei osatud. Need, kes Eesti- või Venemaale sattusid, säilitasid oma keele, sest keegi ei hakanud kodus niisama vene või eesti keelt rääkima. Lastega räägiti ikka omas keeles. See on see oluline vahe. Kui 1910. aastal sündinud inimene  läks 1919. aastal 9aastaselt kooli, siis oli Läti juba vaba. Koolimineku ajaks oli Grizeldal liivi keel käes. Teiseks oli Vaide küla selline, kus liivlaste protsent oli hästi tugev. Seal lätikeelne kool liivi keele oskajale halba mõju ei avaldanud. Kui kuulatada keelt, siis torkab silma, et Grizelda ei kasutanud näiteks lätipäraseid verbiprefikseid.   

Emakeelsed liivi keele kõnelejad on midagi muud kui liivi keele hiljem ära õppinud kõnelejad. Tundub, et see identifitseerimisküsimus on Lätis viimasel ajal üsna tuline teema olnud. Kuidas sa sellesse suhtud? Kuidas peaks tänapäeval liivlast või liivlane olemist määratlema?

Siin on rahvuse ja keele küsimus mõnes mõttes lahus. Kui võtame näiteks prantsuse keele, siis ühed prantsuse keele kõnelejad on prantslased  ja teised on valloonid. Ühed hollandi keele rääkijad on hollandlased ja teised on flaamid. Nüüd võtame Iirimaa, kus iiri keelt emakeelena rääkijaid on väga vähe, aga nad kõik on iirlased. Pole mitte inglased! Inimesel on õigus pidada ennast selleks, kelleks ta ennast peab. Seda ei saa keelata. Teiseks, ma arvan, kui oleks vastav olukord, võib-olla pool Läti rahvast võiks lugeda ennast liivlaseks. Teatava õigusega, sest liivi juured on olemas veel suuremal osal kui poolel Läti rahvast. Mis kõige olulisem – liivi keel on ju Läti vähemuskeel ja põliskeel! Kui nii võtta, siis kelle maa peal Riia linn on? Endise liivlaste maa peal! Muidugi, motiivid, miks üks või teine inimene ennast liivlaseks peab, võivad olla erinevad. Selle enesemääratlemisega on tegelikult nii ja naa. Mõni eestlane on ka rohkem eestlane kui teine. Lapsena mind hämmastas, kui eestivenelane vandus, et mis need, kuradi  venelased, siit otsivad. Siis olin niivõrd laps, et ma ei saanud aru. Aga tema mõtles okupante ja selles mõttes luges ennast eestlaseks. Nüüd, nagu me kuuleme, mõned ei julge öelda, et eestivenelased on eestlased. Riigi kodanikena nad on eestlased! Ja kui me ei suuda sedasama eneste hulgas kasvatada, et nad on kodanikena täisväärtuslikud eestlased, siis see näitab, et kas haridussüsteemis või mujal on miskit väga korrast ära. Ükski väike rahvas maailmas  ei ole saanud puhasaretust teha. Kui võtame vanad hõimud ja suguharud, siis ühes sellises lähedases pundis oli kümneid inimesi, mitte sadu ega tuhandeid. Selleks, et oma poegadeletütardele elukaaslased leida, tuli need kaugelt võtta. Siis polnud küsimus keeles. Võis olla meeste keel ja naiste keel. Töökeel muutus küll olulisemaks, kuid ikkagi oldi mitmekeelsed. Määratleti ennast ikka kuidagi! Selle lähima keskkonna järgi, mitte selle järgi, mis  keelt räägiti.   

Paljudele jääb arusaamatuks, miks peaks tänapäeval üldse liivi keelt veel õppima. Mis kasu liivi keele õpetamisest üldse on? Emakeelena kõnelejaid peaaegu pole, lindistada kedagi pole. Mis võiks üldse motiveerida liivi keelega tegelema?

Kui on mingilgi määral ühte rahvast, siis neile ei tee halba tunda oma esivanemate keelt. Miks mitte? Ühelt poolt on sellega seotud  kodutunne. Ma arvan seda, et kui inimene õpib Lätimaal liivi keele ära, siis on ta palju tugevamalt Läti kodanik või lätimaalane kui keskmine lätlane. See on riiklikus mõttes isegi hea, kui inimesed tunnevad ennast sellena, kes nad on. Paljud Lätimaal ei kannata näiteks latgali või Eestimaal võru liikumist. Samas on hea, kui inimene tunneb end mingi piirkonnaga tihedamalt seotud olevat. Osa inimesi on sunnitud välja minema ja endale paremat kohta  otsima. Siis on aga põhjust tagasi tulla. Keele seisukohalt ütlen aga seda, et eesti keel, liivi keel ja lapi keeled on huvitavad keeled! Kahju, kui nende vastu keegi huvi ei tunne. Kui oleks minu teha, siis ma õpetaksin Lätis läti filoloogidele ka liivi keelt. 

Kuidas Lätis praegu liivi keele õpetamisega lood on?

Läti ülikoolis on soome-ugri programmi raames  liivi keelt õpetatud. Teiselt poolt aga on küsimus, keda see programm põhiliselt tootis. See programm kuulus kaasaegsete keelte teaduskonda, kus õpetatakse võõrkeeli. Liivi keel on aga põliskeel, mitte võõrkeel! Põhirõhk oli ja on seal aga soome või eesti keele õpetamisel. Suur osa üliõpilastest pole läti emakeelega, vaid on vene emakeelega. Tööle püütakse minna sellisele alale, kus eesti või soome keele oskamisest on kasu, eeskätt ehk mingisugusesse majandusettevõttesse. Nende puhul on liivi keele õpetamine peaaegu mõttetu tegevus! Nii palju ehk küll, et igast keelest on midagi õppida. Aga inimesele, kes läheb kuhugi põhiliselt näiteks tõlkima, pole see õige koht. Kui vaadata sellest küljest, et on vaja õpetada liivi keelt, siis nendel, kes õpetavad liivi keelt, puudub õpetajakutse. Veelgi enam, liivi keele õpetamisega ei ela keegi ära. Ainuke  võimalus sellisel puhul oleks siduda liivi keele õpetamine läti filoloogiaga. Palun väga! Saab nii läti keele kui liivi keele õpetajaks. Võib-olla saadakse siis ka läti keele omadustest paremini aru, kui nad liivi keelt õpivad. Liivi keele laagrid lastele on hoopis teine tasand. Siin oleks vaja keelekümblust, aga esimeseks probleemiks on nende kasvatamine, kes seda läbi viivad. Kogu pedagoogilise poole kõrval oleks vajalik korralik grammatika ja sõnavara tundmine.       

Aastaid tagasi oli liivi keele olukord Lätis keelepoliitilises mõttes parem kui praegu. Riik toetas regulaarselt liiviteemalisi üritusi  ja ettevõtmisi rahaliselt, ilmutas positiivset huvi. Nüüd on aga suhtumine muutunud. Millest see võib tingitud olla?

Praegu on võrdlemiseks mitmes mõttes halb aeg. Üks asi on see masu. Teine asi on see, et erinevalt Eestist asusid lätlased täiel rindel muulasi lätikeelseks õpetama – integreerima. Liivlased olid juba hästi integreeritud ja teistele selliseks heaks näidiseks. Ministeeriumi juurde tehti liivi osakond, mis oli ühelt poolt  hea. Sellega rahastati rida asju. Nüüd aga raha ei ole. Näib niimoodi, et raha anti, kuid aru ei nõutud. Nüüd raha ei ole. Millisena näed liivi keele tulevikku? Raske öelda. Liivi keel on väga õpetlik keel. Eestlaselgi on sellest väga palju õppida. Vaadakem kas või käändelõppe, kvantiteedi- ja toonisüsteemi. Ühesõnaga, liivi keel on ülimalt huvitav keel, millele on raske võrdlustki leida. Palju on küll tähtsaid keeli, aga huvitavaid keeli on  vähe. On äärmiselt oluline, et huvitavad keeled säiliksid. Liivi keele elushoidmine peaks aga seda arvestamatagi olema Läti riigi auasi.

Küsinud ja üles kirjutanud läänemeresoome keelte doktorant Tuuli Tuisk