Kas tõesti viimane liivlane elab Kanadas?

(Alo Lõhmus, Maaleht, nr 26, 01.07.2010)

Eesti teadlased ja filmitegijad kohtusid Kanadas 100-aastase Grizelda Kristiņaga, kes on teadaolevalt viimane liivi keelt emakeelena rääkiv liivlane.

Haruldase kohtumise eellugu sai alguse juba 2004. aastal, mil režissöör Vahur Laiapea kavandas filmi liivi juurtega lauljast Julgī Staltest. “Minul jäi see film tookord tegemata, filmi Julgīst tegi hoopis Liivo Niglas, aitasin teda jõudu mööda produtsendina. Aga liivlaste teema jäi Laiapea hinge kripeldama ja oma aega ootama,” meenutab Laiapea.

Kui aga Tartu Ülikooli läänemeresoome keelte emeriitprofessor Tiit-Rein Viitso tuli ühte Laiapea juhitud saatesse liivi keelest ja kultuurist rääkima, siis arenes ka filmimõte edasi: miks mitte vändata film liivi keelest ja liivlaste saatusest hoopis professori isiku kaudu? “Ja teha just nimelt läbi ja lõhki liivikeelne film, ehk esimene omataoline? Professor Viitso on teadaolevalt meie planeedil parim liivi keele asjatundja,” selgitab režissöör oma ideed.  “Mõte teha film eesti mehest, kes käib Riia ülikoolis liivi juurtega lätlastele liivi keelt õpetamas, tundus intrigeeriv.”

2009. aasta alguses plaanis Laiapea koos professor Viitsoga minna Liepājasse kohtuma toonase teadaoleva viimase emakeelse liivlase Viktor Bertholdiga. Kohtumine sai teaoks viimasel hetkel: kaks nädalat pärast Viitso ja Bertholdi jutuajamise jäädvustamist filmis Laiapea juba Viitso hüvastijätukõnet Bertholdile Kolka surnuaial…

“Kuid elu näitab, et viimase liivlase “tiitliga” tuleb ettevaatlik olla,” jätkab Laiapea.  “Liepājas oleku ajal rääkis Viktor Bertholdi tütar meile nende Kanadas Torontos elavast sugulasest Grizelda Kristiņast, kes samuti liivi keelt emakeelena räägib.”

Tänavu 21. mail istusid professor Viitso, režissöör Laiapea ning Viitso juhendatavad doktorandid Tuuli Tuisk ja Valts Ernštreits lennukisse ning sõitsid proua Kristiņale külla.

Märtsikuus oli proua Kristiņ saanud 100  aastat vanaks, Viitso ja doktorandid saatsid talle juubelitervituseks liivikeelse helifaili. Kas aga 100-aastane vanaproua, kes on kaks kolmandikku oma elust võõrsil elanud, tõesti mäletab kunagi isatalus õpitud keelt?

Tegelikkus ületas kõiki ootusi. Eesti teadlasi ja filmimehi tervitas särav, vitaalne ja erksa mõistusega daam, kes vestles nendega täiesti ladusas ja ehtsas liivi keeles. “Tema keel on hiilgav, kuigi ta põgenes Liivi rannast 1944. aastal,” kiidab professor Viitso. “Ta räägib liivi keelt vabalt, räägib 1944. aasta tasemel, ilma sovjetismideta.”

Grizelda Kristiņ sündis 1910. aastal Kuramaal Liivi rannas Vaide külas (liivipäraselt Vaid-külas). Kui tüdruk oli nelja-aastane, evakueeriti sealsed liivi külad I maailmasõjas pealetungivate Saksa vägede eest. Evakueeritud viidi osalt Läti sisemaale, osalt aga Venemaale ja Eestisse. “Tulemuseks oli, et need pered, kes viidi Lätimaale, nende lapsed õppisid lätikeelses keskkonnas selgeks läti keele ja pärast sõda kodukülla naastes ei õppinud nad enam kunagi korralikult liivi keelt kõnelema,” nendib Viitso.

Proua Kristiņa pere evakueeriti aga Venemaale. Seal säilis perekonna koduse keelena liivi keel ning pärast Vabadussõda naasti oma kodupaika. Proua Kristiņ jutustas palju eluolulisi ja ajaloolisi detaile liivi külade argipäevast. Näiteks oli lapsena üheks tema ülesandeks, kui Vaide külas keegi suri, joosta Kura poolsaare tipus asuvasse naaberkülla Kolkasse ning anda kurvast sündmusest teada Kolka kirikuõpetajale, et see laseks kiriku kella helistada. Kooli minnes omandas Kristina mõistagi ka läti keele, kuid tema esimene sünnipärane keel – emakeel – on liivi keel.

Läti iseseisvuse päevil sai Kristiņ ühena liivi noortest võimaluse õppida Soomes. Seal tudeeris ta kodumajandust – õppis kokakunsti, õmblemist, kudumist ning muud taolist. “Kokana on ta ka töötanud, ta on omal alal tõeline meister,” lausub Viitso. “Ehkki ta on 100-aastane, küpsetas ta veel meilegi hiilgavalt. Ning kõik katted ja kardinad oma kodus on ta ise valmistanud.”

1944. aastal põgenes Kristiņ 34-aastase naisena järjekordse sõja eest. Saabuv Nõukogude okupatsioon ei tõotanud midagi head tema lätlasest mehele ning perekond lahkus üle Läänemere Rootsi. Kui põgenike olukord Rootsis osutus oodatust ebakindlamaks väljaandmisohu tõttu Nõukogude Liidule, rändas pere edasi Kanadasse.

“Saja-aastasena annab ta oma ellusuhtumiselt ja mõistuse teravuselt paljudele silmad ette!” kirjeldab Tuuli Tuisk. “Ta on äärmiselt soe ja armas inimene! Kanada lätlaste kogukonnas on ta  väga austatud. Tema keel on hämmastavalt hästi säilinud, kui võtta arvesse seda, et ta ei ole pea 66 aastat kellegagi liivi keeles rääkinud.”

Oma doktoritöös uurib Tuisk liivi keele prosoodiat, st intonatsiooni, kvantiteedi ja rõhu iseärasusi. Liivi keeles on rõhk tüve esimesel silbil ja kvantiteedisüsteem on sarnane eesti keele omaga. Toonisüsteem on aga sarnane läti keele omaga. Nimelt iseloomustab keelt kahe erineva tooni eristamine: tõusev püsitoon ja tõusev-langev katketoon. Toonist sõltub sõna tähendus umbes samal moel nagu eesti keele vältevahelduse eri välted annavad mõnele sõnale mitu tähendust (nt sada – saada – saada).

“Tema keeles on see katketoon säilinud, see oli mulle väga suur üllatus,” rõõmustab Tuisk. “Lindistasime tema kõnet ning saime väga palju tohutult head materjali.” Professor Viitso teine juhendatav doktorant Valts Ernštreits uurib aga liivi kirjakeelt ning selle erinevaid arenguetappe.

Talviti Torontos oma tütre juures elav proua Kristiņ veedab suved Toronotost ligikaudu 100 kilomeetri kaugusel asuvas Saulaine suvilarajoonis, mis kuulub peaasjalikult lätlastele. Naabersuvila omanik tuntud Toronto (nais)filmioperaator ja režissöör Zoe Dirse lubas vajadusel proua Kristiņa tegemisi eestlaste tarvis juurde filmida. “Nii et film on kujunemas Balti-Kanada  koostööprojektiks, kuna Zoe on ema poolt läti ja isa poolt leedu juurtega,” lausub Laiapea.

Professor Viitso sõnul ei ole sajaprotsendiliselt kindel, et Grizelda Kristiņ on tõesti päris viimane emakeelena liivi keele omandanud liivlane. Liivi rahvakillu korduva laialipaiskamise tõttu XX sajandil on võimalik, et kuskil maailma nurgas elab veel keegi, kellest teadlastel andmed puuduvad. “Kuid meile teadaolevalt on ta viimane selline liivlane,” ütleb Viitso. Proua Kristiņa tütar näiteks liivi keelt ei valda.

Professori kinnitusel on Kanadas tehtud lindistustel ka suur keeleteaduslik väärtus. “Liivi keel on oma mõningates arengutes kaugemalegi läinud kui eesti keel. Liivi keel on mõjutanud eesti keelt ning eesti keel ka liivi keelt. On piisavalt selge, et ka praegusel Eesti alal on räägitud liivi keelt – Liivi lahe rannas kuni enam-vähem Pärnu jõeni,” selgitab Viitso.

“Lisaks on liivi keel väga huvitav keel. Paljud maailma keeled on suhteliselt vähehuvitavad keeleteadlase seisukohast, kuigi nii ei ole muidugi ilus öelda. Aga liivi keel on just oma häälikute ja vormiõpetuslike arengute tõttu tõesti väga huvitav keel.”